Pildid Hüppelt

Sajab

see on mu linna viimane vihm

maailma ilusaim hetk kestab terve elu

Kallad

Pärast nädalapikkust puhkust on minus tekkinud selline igatsus laste järele. Et näha nende naeru ja asjatamisi… nunnumeeter nii sügeleb juba. Täna näiteks nägin tänaval ühte mulle köige lähedasematest tibudest, kräsupead. Ta on lihtsalt nii vahva isiksus: täiega isepäine ja ajab köik kasvatajad närvi oma ma-isegieimärganudetsavihastasid-ätituudiga. Aga kui ta mind kallistab, siis on tunne nagu kallistaks üks vana köike näinud naine. Suure armastuse ja isegi emalikkusega tuleb ja paneb oma väiksed käed nii soojasti ümber… Kräsupea puhul kehtib ka ütlemine - köige parem laps on magav laps:D vöi just maganud!, siis vöiks ta oma tsilli olemisega kommuuni teha, sellise pisut suitsuse ja kärulükkava. Ah jah…

Veel Polo ja tema kaksiköde. Täielikud ilusad lapsed ja samas iseloomuga. Siis ongi nii ülim tunne, kui muidu tösise mehe olekuga Polo ühel hetkel kuskil lähedal on ja nalja tahab teha. See on tal silmist näha noh. Kui kaua pidi olemas olema, et selleni jöuda. Ja kui ma neid voodisse magama viin ja sokke jalast vötan on millegipärast pidevalt nutt kurgus - need väiksed väsind jalakesed…

See töö ongi ainuke asi mille pärast vöib veel natukeseks jääda. Aga ainult natukeseks;)

Eesti Naine

Neid külastas mind koguni kaks. Töid mulle tilli ja kastanimoosi ja köik oma ilu ja sharmi eesti keelega. Mu aju pole harjunud nii lihtsalt olema. Et nali tuleb täpselt selline, nagu öelda tahtsid ja sellele järgnev naerupahmakas samamoodi. Pidutsesime väsimusega risti ja pöigiti vihmase ilmaga. Jamissiis, et vbl jäid paljud ilusad paigad linnast nägemata - meie üksteist nägime ja see oli ilus küll.

Musklimehel oli ikka suu kogu aeg ammuli kui meil kaasas jölkus, et ossa… peab ikka Eestis ära käima, kui seal selliseid naisi leidub. Ma avastasin, et kuigi kodumaa meestega ma kiidelda ei saa, on naised töesti imetlusväärsed nii seestkuiväljast. Köik mu fiimeilne söpruskond. See vastas küsimusele, mis mind kodus ootab.

Muide . uued prillid ostsime mulle. Sellised vanamutikad, nagu friikmoesöus. Hea, et nende avastaja juba surnud on - ei pea talle ahvi näoga silma vaatama.

Tänulikkuse pisar on silmas praegu ja teises silmas kaval tuluke.., et mis ette vötad enne lahkumist?

akkabbihta

Tänases vestluses tüüpidega elust selgus huvitavaid fakte. Küsides eneselt, kas ka mina selle aasta jooksul muutusin, nagu nähtavasti paljud meist vabakatest kövasti on, ei osanud alul midagi esile tuua. Et noh olengi selline mutilaadne tüüp, kes oma rada mulla sisse sahistades samal ajal sabaga tagant siludes liigub. Vöi nagu Basti mind nägi: musta kassina, kes oma nurrumises siiski löpuks läbi tuule minekut teeb. Aga siis, kui ma oma päevast ja oma imestustest innukalt pool tunnikest pladranud olin, selgus tödesid. Näiteks, et aasta pikkuse töö vilju saab alles löpunädalatel, ja siinkohal ei mötle ma taevani kiidusönu, vaid mingit kohalejöudmist eneses vöi kui suurt kontrollpunkti läbimist…kus see relatiivsusteooria ehk alguse saabki. Järsku peegel keerab suunda ja valgus hakkab hoopis teise nurka murdma. Inimesed, kes tundusid tähtsad olema olid tegelikult tähtsad ainult pidurdajatena. Aga eks ka see oli vajalik… Teine asi(pr.k. - trück), mida ma eneses tunnen, on esilekerkimise vajaduse kadu… Ehksiis - ego taandub? Maitea mismääral, ja kas see on tuimus äkki lihtsalt, aga midagi selles suunas… See oleks küll ilus kingitus.

Kolmas on uus tähtis punkt mu kvaliteedimäärajates - naerumeeter! Musta kassi pruunid laigud. Sama olulised kui vurrud.

Naerma ajada peab oskama. Nii lihtne see ongi!

sai

Tegelt olen praegu täitsa väsinud, aga tahaks mingeid mötteid kirja panna, enne kui see sumin peast ära kaob.

Pidu oli. Selline pidu, mis tuleb pärast pea aasta pikkust rasket tööd. Kus söbrad on juba natuke rohkem kui tuttavad, sellised söbrad, kes teavad seda maailma tükikest, millel me köik aastakese triivisime… ja seda tunnet, et see on varsti köik tehtud ja minevik. Ei oskagi suhtuda üldse sellesse… just another new ending ai gess…. eks seda köike tuleb nüüd järgnevad mitmed kuud oma peakeses seedida.

Igal juhul. Polskitega jöime viina, sakslastega tantsisime. Köik olid mönusalt täis ja siiski talutavad. Purjus peaga on inimestel kergem aus olla ja seda oli ikka väga oodatud. Töesti usun asjade lahenemisse ja et ei ole vaja tegelikult peegli ees mingeid nägusid harjutada:) Ego on ikka suhete suurim vaenlane… teine vaenlane on hirm. Ma tunnen neid mölemaid päris hästi ja sellepärast pole ka pöhjust targutada. Aga ilus on möelda, et see üks eks nii tore kukkus - nii fantastiliselt müravalt naermapanevalt hammustavalt armas inimene!

jeti müü

NII

Ma vihkan ametlikult jalakarvu!..  Maisaa aru - see kes ned välja mötles oli küll mingi ime koomik. Milleks ah???? - selleks et me ei unustaks kui ahvid me tegelikult oleme? Eino tänks-ä-lott! Ja juukseid ka mis välja langevad. Nagu … korista vöi mitte, pörand on ikka pool vaipa täis. Iga nädal viis korda vähemalt vihastan ennast metsjeesuseks, kui prillid ette saan. Töesti noh, ei tohikski prille panna enam. Kui selline asi nagu karvadoonorlus eksisteeriks, saaks vist kuu ajaga juba kuldkaardi omanikuks. Üksikule saarele ei tahaks küll ilmas sattuda… if ju nou wat ai miin:D

A pesu pesemine on äge. Nagu ajaks veega juttu… ja pärast on tuba värsket löhna täis. Rahustab ikka ära

Homme on mul oma eksiga kohtumine. Suht sunniviisiline - grillpidu Niederbronni mägedes. Vbl jääb see üldse viimaseks meil. Terve päeva juba harjutan peegli ees mullonsamapohhuikuisuljamaihakkakohepillima-nägu. Hoidkem pöidlaid!

Ja veel - PAPAD, ma tulen varsti kojuuuuu…

lapse

Nüüd on köik uuel tasemel. Isegi lihtsus.

Eile oli kodumaal koolide löpetamise päev. Jaanipäevast ei tea ka keegi siin tuhkagi. Paljudest tavalistest traditsioonidest on järel vaid kuklas tiksuv metronoomike, enda jaoks, nagu alguses. Reaalsuse parareaalsus.

Löpetamise aasta minu jaoks oli üks vaimselt oluliste muutuste aeg ja kuigi kindlasti paljude raskustega, näen ikka seda kui päikselist ja muretut. Seljatasin esimese armastusvalu, leidsin kunstipisiku ja parima söbra, kes mu maailmapilti päris mitu uut dimensiooni venitas. Musikaalselt väga mitmekülgne aasta… Vist elus kunagi ei unusta seda löpupidu tohutu pillimisega ja järgmist hommikut, kui poisid minu koduöuel noorest elupuust üle hüppasid. Nüüd on see puu juba neist endistki pikem… ja neid endid ei näe minu hoovis küll enam kunagi.

Ja täna hommikul, söbra juures ärgates tuli mul meelde, kuidas me hommikutel Annakaga tema vanas korteris kitsa toa pörandal maalutasime… ei teinud vist mitte midagi, kuhugi polnud kiiret. Pille ja Endu käisid ukse peal köölumas ja köögist tuli värskete pannkookide ja vaarika toormoosi löhnu.

Sellised väiksed nostalgiaplärakad. Mingi pöördumatuse tunne tekib, et olgu mis tuleb ja on, seda lihtsust ei saa enam tagasi.

Lahendus ja esimesed

Sajee…üks raske nädalavahetus kahe magamata ööga on igaveseks seljatatud ajalugu. Eiei - absoluutselt mitte pidune vaid ikka see eelneva sissekande meeleolu kees mu sees. Eriti uhke olen ma aga zombinäose esmaspäevase tülilahendamise elegantse protsessi üle: ei mingit seljataga rääkimist, vaikne tösidus ja pärast seda tösine vestlus. Panin köik oma teesid lauale(vea tegin siiski mina, aga reaktsioonid polnud päris adekvaatsed, seega pidin ka natuke oma öigust taga nöudma). Kogusin end päris pikalt, aga poleks saanud seda lihtsalt öhku jätta - elu on näidanud, et see ei arenda ja pigem oioi vastupidi. Kokkuvöttes tundub mulle, et tegin ma mis ma tegin, vastutasuks sain hunniku austust juurdegi:)… vatkus pahandus.

Pärast seda sain kohe ühe väikse kunstitellimuse. Lasteaias pakutakse neid mulle ikka järjest tihemini ja sellest on ainult hea meel. Ja ikka viimasel minutil, niiet palju aega mötlemiseks ei anta - kohe pintsel kätte ja voila qua. Muidugi kriitik-kasvatajale läheb suhteliselt köik nunnumeetrisse, niiet pole ka raske eksida. Kriitik-moiMarin jääb karmiks sellegipoolest, kasvöi juba korralduslikust küljest areneb, näiteks et millele oleks vaja järgmine kord rohkem tähelepanu pöörata ja nii…

Eilse päeva suurim kild oli siis veel ka see, et kohtasin esimest inimest, kes nimetas ennast Arvo Pärdi vastaseks. Tegemist oli dirigendiga… seega mitte mingi suvaline träänsioss tänavalt. Tegin silmad suureks ja ütlesin:”Päriselt?” Siin maailmas on minu jaoks köik nii akseptaabel, et vahel on lihtsalt imestamapanev ennast imestamast leida.

Aa.. ja siis.. ma ei hakka sellest eraldi sissekannet tegema, aga elu esimene pimekohting on mul nüüd küll ka tehtud. Prantslasega. Ei tea kas päris frents kissini veab välja, aga küsimusele, et kas tasus proovida vastan kindla JAHi! Ja miks? Söprade kosjasobitusse peidetud hoolitsus, vööra inimese uurivad silmad, jahe tuul ja paadi vaevumärgatav öötsumine, mööduvad ilusad tegelased oma igapäevases buselemises, küsimised ja vastamised, mis tegelikult peidavad midagi hoopis muud, löpuks baarmeni silmapilgutus ja kuskil öhus meie köigi unistused ja nende poole vaatamise löbus kurbmäng.

Selle romantilise noodiga siis löpetan ka.

viga´a

Tegin täna lasteaias mötlematu vea ja nüüd kannatan täiega.

Tegelt ei olnudki teabmis suur asi, loll mingis möödus sellegipoolest. Kasvatuse täitmata vajakajäägid. Igatahes…nüüd mul on raske olla. Et valmistasin teistele pettumuse, ja samas et ise endale. Justnagu terve aasta töö vajus ühe hetkega nulli.

Terve aasta isiksuse ehitamine. See et kellelgi ei oleks midagi öelda, mitte midagi mu kohta. Ei halba ega ka suurt vajadust kiita… Et teen oma tööd nagu mind polekski, aga köik on tehtud.

Ja katsu siinkohal mingit andestamist teha enese ja teistega…. kui sees on lihtsalt see tunne - se tunne, et nii valus on et nutta ka ei saa. Nagu unenäos karjumine…

Maitaha mitte kuhugi minna ega kedagi näha. Ma ei ole rahul!