Oru
Mul tuli blogiisu. Arvatavasti järgnevatel pöhjustel: külmkapp on tühi; Doki bloogis olen ma juba “ei ela ega sure”-all ja see kergelt haavab mu kaheinimese voodi teist tarbijat(ego); kui ma vahel kellegi teise maruägedat kirjutist loen siis kadeduseuss hakkab kohe imspiratsiooni tootma… neljandaks - möla murrab köigest läbi ja vahel on see töesti värskendav koge.
Tegelt on praegusel hetkel elus justkui mingi pöördumus. Mu ühed suurimad semud siin Strassi linnas, speissteadlased läksid köik mööda ilma laiali praktikat tegema. Puhkus sai läbi ja kuna see oli üks suur pralle ja körvalekalle, siis on ka teatud arenguid kuskil peidust hiilimas. Arengutest annab märku see, kui tekib mingi vaimne madalseis, näiteks tunne, et köik sakib. Siis on tavaliselt natukese aja pärast mingit uut hingamist loota.
Mul ei sakkinud köik, täna, aga ütleme nii, et viimaste kuude kehvemaid päevi oli siin küll kaks. Üleväsimus on see seisund, mis Marinist vöib ühe keskmist kasvu massihävitusrelva välja kägistada küll, sest siis pole ikka üldse oluline, kes ette juhtub. Sellekspuhuks on muidugi loodud mulle multiilmeline palg, mis päris möne sekundiga genereerib - PEIDA END VÖI JOOKSE VASTASSUUNAS! Teine, mis toredasti ära nahutab on vana hea karmaseadus - köik mis Sa teed teed endaleee, olgu see siis kerjusele valetamine, et sul raha pole vöi mingi tüüp ööklubist, kes sulle joogisena ette jäi. Ja kui ma isegi ei usu karmasse, siis igal juhul tulid need asjad kaarega tagasi ja näitasid ühe asemel kolme keelt. Häbihäbihäbi, inimene.
See viimane tüüp oligi siis see, kes kogu ämbri kaela sai. Kui ma ta löpuks maha raputasin sai töde ilmsiks - kui inimene tahab olla kurb siis ei hooli ta kellestki. Arvatavasti on see nii Hitleri kui Stalini saladustelaeka pöhipärlitest. Aga hirmutav on seda pärlit ka oma laekast avastada. Heh - näha on, et inimene pole just tihti tujust ära.
Blogiisu läks üle
