Neverlasting ever
Ma panen selle loo siia kirja, siis saan ehk peast välja.
Lugu kuidas ma armunuks kukkusin(otsetölge prantsuskeelest)
Tavaline neljapäev, laiskuspäev. Enamiku ajast olesklemine. Öhtul sai sellest, nagu alati, villand - lisaks veel eksistentsiaalsed mötted. Otsustasin natuke enese eest ära joosta. Köige otsesemas möttes. Tagasi jöudes, pea jumalast selge juba avastasin, et mu krokiikursuseni on vaid habrast 10 minutit. Kiire pesu, riided selga jooksu…
Pekki ma jään sinna alati hiljaks. Kargan siis uksest sisse.. desolee sorry.. ja kobin kähku oma nurka asju lahti pakkima. Mees - olin juba uksest tulles märganud. (modell). Ja järgmine möte oli: “Loodetavasti mitte sama igav kui eelmised”. Ja siis.. asjad valmis - järgmine pilk. Ja sellest kolmas möte: “Blond, hele… ilus - appi, see on ju mu ideaalmees!” Arvata on, et see möte viis siinrääkiva loomeinimese kujutlusmaailma teatavasse erutusseisundisse. Sellisest suurest avastusest tingitult oli vaja nüüd negatiivset mötet, et ennast pisutki maha rahustada. “Ok… las vaatab mulle korraks silma, on kohe näha, et pole ikka minu mees vaid kellegi teise vms.” Nii.. keeskendub poosile.., ei vaata, keskendub poosile..”appi kui erutav.” Teeme pausi. Ja siis, kohe - … silmside. OSSA PAGAN! Käsi hakkas värisema.
Lugu löppes niimoodi, et meie teise ja viimase seansi/päeva löpuks oli Marin oma emotsioonidest silmnähtavalt kurnatud, käes visiitkaart tema numbriga ja peas möte: “Heh, aitäh, aga helistan ma jee…” Vahel peab lihtsalt leppima faktiga, et mees pole piisavalt huvitatud.
