farmi
Käisime täna oma lasteaia grupiga(tuletan meelde kahe aasta ringis vanused)farmis loomi kaemas. Siin Strassi linnas ju eriti peale tuvide, toonekurgede(siinne maakonna sümbol!), vareste, partide ja koertekasside midagi näha ei ole. Siis ongi linnast välja tehtud sellised farmid, kus on loomanäiteid ja käppida saab ka.
Minu valvata anti neli maimukest. Olen sujuvalt ujunud usaldusväärsuse tasandile juhhuu…Kusjuures kaks nendest hullimad rüblikud. Önneks on mul nendega mingi oma suhe, mitte et see asja tohutult kergendaks, aga kui vaja siis saab “suhtekaarti” kasutada küll. Bussisöit läks üllatavalt hästi - ei ühtki rohelist nägu. Kohal olles tabas mind egoshokk reaalsusest, et mul polegi nelja kätt ja kui ma omasid kinni ei hoia, siis jooksevad köik vastavatesse ilmakaartesse laiali - surema. Liialdusmammi. Saab küll
Farm iseenesest oli minuarust isegi selline tore: lambad, obused, kassid, eesel, notsumammi pojadega, tibud ja muud linnulised, jänksid, kitsed ja kaks suurt lehma - köik ilusasti väikestesse kastidesse paigutatud. Ikka harib ära ju. Eestis peaks ka selliseid väljasöite tehtama? Pole kursis… Meie kaotatud pöllumajandusega ?…aah ei hakka spekuleerima
Laste reaktsioonid olid erinevad. Paljudel ikka tohutu hirm ja samas leidus ka neid, kes vabalt kukele käppa annaks. Siiraid ja avatuid. Minu hoolealustest üks ei osand kassipojaga muud, kui jalaga kallale. Kahju oli …mölemast. Aga siis oli üks laps, kes oma helluse ja loomaarmastusega mus nummi-instinkti elustas. Vaatas lehma, silmad pärani nagu maailma suurimat imet. Ja üleüldse köik see uus maailm mis avanes…Aah.. ma muutun liiga kiigutavaks heldimusepuhanguks selle jutuga siin…
Kokkuvötteks tuli mul tagasiteel otsus, et tahan ka ikka palju lapsi. Nelja. Et saaksin hakkama küll… ja elu lastega on ikka ilus! Votsiis suhtekaart
