Ajalehetükk
Tänane päev on raisus. Pole mul huvi teda päästa. Vötan parem selle kahtlase väärtusega kuivand leiva oma kapist ja ohverdan puhkusejumalustele. Et nende vägi ikka mu kohal säraks!
Muud süüa ei olegi. Suurtest mötetest rääkimata. Hullult mönus.
Viimaseaja uned on jälle minulikult kerged ja värvilised. Nägin, et olin kodus ja segased tunded olid sees, aga kokkuvöttes ikkagi mötlesin, et oh kui tore. Segased tunded on tekitanud see ajalehest tüki löikamise näide, et .. olengi nagu ajalehetükk - löikasin ennast välja ja nüüd olen juba mingi segatehnikas ajalehetükist suurem tükk(aga mitte paksem) ja siis kui tagasi lähen siis nagu peaksin sinna ajalehte tagasi minema ja samas ajaleht on ka juba selle tühja koha täis kleepind mingite kuulutustega.. ja seda uut tükki sinna eelmisesse konteksti tagasi toppida… no ei ole vöimalik.
Et kuidas siis edasi käituda?
Ja samas see ei ole mure küsimus, sest no igasugused ajalehetükid ongi niimoodi toredad oma maailmates, aga et lihtsalt tunnetada oma punkti kuskil löpmatuses…ja löpmatust kuskil oma punktis… Kohanemise suured küsimärgid.
Eile mängisime poistega mingeid kauboikaarte. Et umbes Su nimi on Pedro Salvares ja eesmärk köik teised kauboid, eriti Sherif maha nottida ja selleks igasugused strateegiad ja püssid, elud ja kuuli eest pögenemised. Ma olin löpuks nii sees sellest mängust. Praegugi veel mötlen sellele…., et ehk äkki homme saab jälle…
bäng bäng
