Okei
Eile jöin. V6tsin juba löunaajal, kui järjekordne haigus end ilmutas plaani, et nüüd ei aita enam miski muu. Isegi kui alks ei peaks ravima… ma joon ikka! Isegi kui alks on vägatorekui kallis… ikka joon! Ja jöingi
Bubis oli seekord ootamatult palju vabatahtlikke… ja mehi. Naisi ka… samas, aga ma … olin ikka oma poiste seltskonnas mugavam. Mu Jägermeister oli suur, sellegipoolest mitte piisavalt mehelik jook. Ehksiis… nemad lürpisid oma ölut edasi ja aja möödudes sai ilmne teoks. Üks oli rohkem purjus kui teised. Ja seoses sellega, et see üks siiski täie möistuse ja enesekontrolli juures püsis… Ah mida iganes, löpuks ma nii vihastasin, et köndisin minema sealt.
Pöhjused on küllalt tunnetuslikul tasandil, ehk - tundsin, et minu purjusolekus mind ei usaldata, pigem ignoreeritakse. Ma vihhhhkan, kui mind ignoreeritakse. Vot. Jobud. Ja viha oli mäe körgune.
Sellel on nii suur vägi mu sees, et …lausa imestamapanev. Ime pole siis, et haigus. Hea sesm6ttes, et minema köndisin. Ja tasakaaluprintsiip, kui arvestada, kui leebe ma tavaliselt olen. Jobud.
Arvata on, et enam ma sinna bubisse ei astu… möned päevad. Jobud. Ilusat Marinipuhkust!
…kuigi juba unes nägin, kuidas Balint mures oli:D Väga halbu unesid nägin ka. Et 2 mu eesti söbrannat surid ära… pmst terve uni nutsin ainult. Ja järgmises unes ärkas üks nendest ikka ellu. Aga teine ei ärganud. Kurb oli… ja siis ärgates kergendus. Aga ka uus melanhooliahoog, et miks ma pean magades selliste asjadega tegelema.
vist lähen hulluks
