nii ongi vist asjadega
et köigile seiklustele vaatamata - löpuks tuleb ikkagi koju minna. Tuleb öelda hüvasti ja tahad vöi ei taha, jäädagi hüvasti nendega, kes vöibollagi selleks hetkeks köigist lähedasemad tunduvad.
Ja siis ongi kodu möiste. See koht, kuhu alati tagasi pöördud ja mis on Sinu loomiste alguspunkt. Igasugustele idealismidele ja unelmustele näkkuhingav töelisus.
Kurb oleks, kui seal kedagi ei ootaks. Sellel hetkel, kui saabud pikalt rännakult(vöibolla ka kasvöi ainult ühelt väsitavalt tööpäevalt) on lihtsalt köigest parem pugeda oma kodulase sooja möistvasse kaisusse ja olla tasa.
Veel kurvem oleks vist kodu üldse mitte omada. Positiivne möte neile, kellel veel kodulast leitud pole, vöi kes nii lollid on olnud, et temast loobuda.
