magasin päeval. Sest hommikul olin ennast suurest headusest mingile intervjuule(issand, ma ei mäleta kuidas seda kirjutataksegi) lubanud. Päris kirusin ennast, kui omal vabal päeval ärkama pidi. Ma ei ärkaks ikka üldse, kui saaks. A siis selgus see sama, et hommikul on ikka köik teistmoodi. Seisin trammis juuksed sassis ja suu oli lahti, juba möned tuttavad linnas kaamete nägudega. Öhk on kuidagi veidraltveidralt määdsikut täis. Et kui tuleks mingi olukord, kus inimesi massiliselt petetakse.. a nad ei näegi seda ju sume nullipilv on näos, ja pettur läheb pettunult noosiga minema. Kunagi olen isegi palju nendes hommikutes. Siis kui emaks saan …arvatavasti.
